Aed-lõosilm ja naat

Myosotis arvensis

Lõosilmade ladinakeelne nimetus tähendab „hiire kõrva“, mida taime lehed tõesti pisut meenutavad. Rahvakeelsetel nimetustel on aga romantilisem kõla ja eri keeltes haruldaselt üksmeelne tähendus. Forget-me-not, Vergissmeinnicht, ne-m’oubliez-pas nomeolvides, nontiscordardimè, незабудка, pomněnka, fjällförgätmige, vergeet-mij-nietje… – ära unusta mind, pea mind meeles, paluvad need väikesed sinised lilled pea kõigis euroopa keeltes. On see algselt pärit kreeka müüdist, saksa või prantsuse rüütlikommetest või kuskilt mujalt – kütkestavate lugude abil on see nimi levinud-tõlkunud kogu Euroopa kultuuriruumis. Kui nime toonud lugu meelest läheb, leiutatakse uus. Mõnes loos jagas jumal lilledele nimesid või värve ja üks arglik õiekandja palus end mitte unustada. Teises viskas raskes rüütlirüüs uppuv armastaja või sohu vajuv sõber ahastavale kaaslasele hüvastijätuks ja meelespidamiseks kimbukese. Daamid kandsid meelespead, et kallimad neid ei unustaks, või et ise truudust näidata. Meelespead tarvitasid sümbolina nii ajutiselt pagendatud kuningas Henry IV kui ka vabamüürlased – esimene tähistas sellega toetajate ustavust, teine vaeste ja väetite meelespidamist. Meeles on vaja pidada kole palju asju! Ennekõike aga ikka armsaid inimesi.

Enamikul eestlastest seostub naat vist kõigepealt lõputu rohimistööga. Kui usinalt sa teda ka peenrast välja ei katkuks, ikka jääb kuskile mõni salakaval juurikas, kust juba õige varsti uued lehed lehvitama hakkavad. Ent naat pole sugugi paadunud kurjajuur, tal on ka mitmeid voorusi. Viimasel ajal on taas hakatud naadist mõtlema ka kui maitsvast ja käepärasest salati- või supimaterjalist, ent kunagi olidki need terava lõhnaga lehed üks vähestest varakevadistest vitamiiniallikatest ja üldse tänuväärne kõhuvari, mis kas karaskis või lahja leeme kujul talvest kurnatud talurahval suveni vastu pidada aitas. Tema lehed sisaldavad ohtralt E- ja C-vitamiine ning eeterlikke õlisid. Mungakloostrites lausa kasvatati naati toidu- ja ravimtaimena, sestap kutsutakse teda inglise keeles muuhulgas “piiskopi umbrohuks” (bishopsweed).
Naadi õisi me aga tihti ei näegi, sest napsame või niidame lehed enne ära, kui nad jõuavad õievart kasvatama hakata. Tema valged liitsarikad sarnanevad teiste putkede omadele – kui naadil õnnestub kuskil inimestest kultuuristamata kohas õitsema minna, tekib sinna peen pitsipuhmas.

Kerade läbimõõt on 16 mm, küljes roostevabast terasest konksud.