Raudrohi ja põdrakanep

Achillea millefolium ja Epilobium angustifolium

reiarohi, verehein, raudreiarohi, köharohi, koeraköömen
Raudrohi näeb niidu peal välja tagasihoidlik, aga tasub lähedalt vaatamist (nagu kõik teisedki)! Ja ei tasu piirduda ainult vaatamisega – raudrohu eeterlikke õlisid on hea ka nuusutada ja tema õitest-lehtedest tehtud mõru tõmmist juua või isegi selles kümmelda: teeb head neerudele ja seedimisele, ravib köha, verejookse ja peavalugi.
Vaiku valatud raudrohust muidugi teed ei saa, aga see-eest võib ta talismaniks kaela riputada.

karukanep, kõrvelill, metssirel, nõmmeroos, palanulill, põdrakapsas, pöördpaju, rebashanna, tulipiits

Minu jaoks on põdrakanepi õisiku vaatamine alati nagu kalendrisse kiikamine. Järk-järgult õitsevad ära tema alumised õied ja avanevad ülemised. Selle järgi, kui kaugel põdrakanep õitsemisega on, võib aimata, kui palju on veel suve jäänud. Nii toimib tema erksavärviline õieküünal justkui väga aeglase süütenöörina, mis viib lõpuks sügise värviplahvatuseni.
Tulega on taimel aga teinegi seos, nagu ütlevad tema rahvapärased nimed palanulill, kõrvelill ja tulipiits. Kui kuskilt on hiljaaegu tulekahju üle käinud, võib seal peagi märgata otsekui leegimere kaja – vohavat põdrakanepivälja. Põdrakanep armastab valgust ja suurte puude varjus hukkub, ent kui maa jääb lagedaks, ärkavad tema mulda peidetud seemned ja asustavad kiirelt kogu tühjaks põlenud või muul põhjusel kahjustatud ala. Pärast teist maailmasõda kutsuti Inglismaal põdrakanepit seetõttu ka “pommililleks” – oli ju tema üks esimestest, kes pommiaukudest lõhki rebitud maad katma tõttas.
Põdrakanepit õitsemas nähes tasub kasvukoht meelde jätta ja sinna kevadel salatimaterjali korjama minna. Noored võrsed ja varred on kooritult maitsvad A- ja C-vitamiini allikad. Neid võib panna salatisse või indiaanlaste kombel hoopis supi sisse. Sügisel kaevatakse aga välja põdrakanepi risoomi, mida saab kasutada nagu kartulit.

Prossi läbimõõt on 30 mm.