Põdrakanep, peiulill ja kollane karikakar

Epilobium angustifolium, Tagetes tenuifolia ja Anthemis tinctoria

karukanep, kõrvelill, metssirel, nõmmeroos, palanulill, põdrakapsas, pöördpaju, rebashanna, tulipiits

Minu jaoks on põdrakanepi õisiku vaatamine alati nagu kalendrisse kiikamine. Järk-järgult õitsevad ära tema alumised õied ja avanevad ülemised. Selle järgi, kui kaugel põdrakanep õitsemisega on, võib aimata, kui palju on veel suve jäänud. Nii toimib tema erksavärviline õieküünal justkui väga aeglase süütenöörina, mis viib lõpuks sügise värviplahvatuseni.
Tulega on taimel aga teinegi seos, nagu ütlevad tema rahvapärased nimed palanulill, kõrvelill ja tulipiits. Kui kuskilt on hiljaaegu tulekahju üle käinud, võib seal peagi märgata otsekui leegimere kaja – vohavat põdrakanepivälja. Põdrakanep armastab valgust ja suurte puude varjus hukkub, ent kui maa jääb lagedaks, ärkavad tema mulda peidetud seemned ja asustavad kiirelt kogu tühjaks põlenud või muul põhjusel kahjustatud ala. Pärast teist maailmasõda kutsuti Inglismaal põdrakanepit seetõttu ka “pommililleks” – oli ju tema üks esimestest, kes pommiaukudest lõhki rebitud maad katma tõttas.
Põdrakanepit õitsemas nähes tasub kasvukoht meelde jätta ja sinna kevadel salatimaterjali korjama minna. Noored võrsed ja varred on kooritult maitsvad A- ja C-vitamiini allikad. Neid võib panna salatisse või indiaanlaste kombel hoopis supi sisse. Sügisel kaevatakse aga välja põdrakanepi risoomi, mida saab kasutada nagu kartulit.

Kee läbimõõt on 30 mm.

Palun valida tellimuse tegemisel ka soovitud paelapikkus, vaikimisi on see 40 cm. (Et saada endale sobivast pikkusest paremat aimu, võib vaadata siia lisatud pilti, kõige kindlam on aga appi võtta mõõdulint)