Naat

Aegopodium podagraria

Enamikul eestlastest seostub naat vist kõigepealt lõputu rohimistööga. Kui usinalt sa teda ka peenrast välja ei katkuks, ikka jääb kuskile mõni salakaval juurikas, kust juba õige varsti uued lehed lehvitama hakkavad. Ent naat pole sugugi paadunud kurjajuur, tal on ka mitmeid voorusi. Viimasel ajal on taas hakatud naadist mõtlema ka kui maitsvast ja käepärasest salati- või supimaterjalist, ent kunagi olidki need terava lõhnaga lehed üks vähestest varakevadistest vitamiiniallikatest ja üldse tänuväärne kõhuvari, mis kas karaskis või lahja leeme kujul talvest kurnatud talurahval suveni vastu pidada aitas. Tema lehed sisaldavad ohtralt E- ja C-vitamiine ning eeterlikke õlisid. Mungakloostrites lausa kasvatati naati toidu- ja ravimtaimena, sestap kutsutakse teda inglise keeles muuhulgas “piiskopi umbrohuks” (bishopsweed).

Naadi õisi me aga tihti ei näegi, sest napsame või niidame lehed enne ära, kui nad jõuavad õievart kasvatama hakata. Tema valged liitsarikad sarnanevad teiste putkede omadele – kui naadil õnnestub kuskil inimestest kultuuristamata kohas õitsema minna, tekib sinna peen pitsipuhmas.

Mansetinööbid on vasest (pronksviimistlus), nende läbimõõt 16 mm.