Ae!

Vaikelud on loodussõbralikust sünteetilisest vaigust ja Eesti taimedest ehedad ehted, kaduva ilu püüdmise katsed.

Vaikelude mõte sündis, kui kaks sõpra aastaringi puhkemisi, õitsemisi ja kuhtumisi vaadates tundsid, et tahaks igale pungale, õiele ja lehele öelda: “sa viibi veel“ … Vaikelud tahavadki olla sellised kinnipüütud hetked, see suvepäev Hiiumaa niitudevahelisel kruusateel, see kevadõhtu Emajõe ääres, see sügisene päikeselaik koduaia astripuhmal, mida tahaks tallele panna ja hallidel hetkedel kosutuseks tarvitada.

Hoolikalt nopitud taimed on valatud kristallselgesse vaiku – meie vaik on toodetud loodussäästlikult, selle toormaterjaliks on kasutatud vaid tootmisjääke ja taastuvaid loodusvarasid.

Liikudes tuttavas linnaruumis, mõne kauge küla tolmusel teepervel, jaaniaegu sõprade maamaja lähedal aasal, sügise poole sihikindlal sammul ka seenemetsasüvas, kummikud kõrvuni, – kui tihti võtame aega, et peatuda ja korralikult vaadata? Kui sageli eristame vaateväljal midagi enamat kui maja või autot, puud-põõsast, paremal juhul ehk kärbseseent ja pilvikut, kui tihti mõlgutame millegi tundmatu üle, küsime selle nime ja mõistatame võimalikke tagamaid?

Meile tundub igal juhul, et seda võiks teha palju rohkem.

Mida rohkem teame enda ümbruskonnast, seda rohkem oskame ka vaadata, seda rohkem saab nii looduslik kui inimkäel loodu lahutamatuks osaks meie igapäevakogemusest, muutub sõbralikuks ja kaasavaks – “Jajah, seep’ see on – maja, kus Oskar Luts oma naabri lakkamatuid klaveritunde siunas“ või „Näe, rõõmsad kollased tutsakad raudteeliiprite vahel – kes siis muu kui humallutsern!“. Usume, et selline teretutvus loodus- ja kultuurikihtidega rikastab elu määratult.

Seetõttu kutsusimegi ellu vaikelud – väikesed herbaariumid, mis mõeldud ehtena kandmiseks ja millesse talletame võimalikult erinevaid taimi, kuitahes väikseid ja tundmatuid. Loodetavasti aitavad vaikelud meil kõigil ümbritsevat loodust paremini tundma õppida ja Eesti lühikese suve jooksul nõnda vapralt õitsevate taimede iluelu jäädvustada – et siis külmagi talve ajal saaks korraks pista käe kümne vatiteki alt välja, haarata kõige lähema vaikelu järele, nentida, et suvi tuleb jälle, ja siis õnne- ja kindlustundega talveunne naasta.